Elust ja toidust…..ja toidust!!

Antud blogi pole tegelikult niivõrd toidu- või reisiblogi, vaid pigem jagan ma siin mõtteid, mis on tekkinud ringi rännates ning inimesi vaadeldes. Ja ka natuke toitumisest, sest see on nii oluline mõjutegur meie igapäeva elus. Kui vaatad, kuulad ja mõtled mis siin ühiskonnas toimub siis ega vait ei saa jääda.

Ma alustaks hoopis sellest, et Eestis on pagana hea elada. Kui sa oled eestlane muidugi. Sest tema juba võõrast kergelt omaks ei võta ning siis võib alguses päris muserdav tunne olla. Umbes sama tunne, mis mul oli Austraalias elades. Ja see ei ole nüüd ainult eestlaste teema, see on puhas inimloomus. Mina ise ühtegi välismaa elanikku teisiti ei suhtu, sest ma TEAN, mis tunne tal on olla võõras keskkonnas. Elada kuskil, kuhu ta tegelt algupäraselt pole määratud. Eestis on hea elada ja päris ausalt kohe. Seda kõike peaks rohkem väärtustama, mis meil siin on. Ilus ja puhas loodus, värske kodumaine toodang, inimesed hoiavad kokku jne. Öeldakse küll, et eestlane sööb õhtuks teist eestlast, aga mina sellega ei nõustu. Kui sa oled nõme siis sind süüakse ära niikuinii ja vahet pole kus maailmajaos. Mitte ainult õhtuks, vaid ka hommikuks, lõunaks ja vahepalaks. Suures pildis me hoiame siiski ühte ning meil on omad armsad traditsioonid. Neid ei tohiks käest lasta.

Ma ei uskunud, et ma kunagi ütlen seda, aga ma arvan, et iga inimene võiks korra elus elada välismaal. Ja mitte nii elada, et teed neid samu igapäeva toimetusi, mis sa koduski teed, vaid just madalat profiili hoides, samal ajal avatuna uuele ja analüüsides enda ümbrust. Ainult nii õpid reaalselt ennast tundma. Õpid mitte ainult seda, mis sulle teha meeldib, vaid ka seda mis kohe kindlasti pole sinu jaoks. Õpid, kus sulle meeldib olla. Keskkond on nii oluline. Meie lisaks teistele muudatustele loobusime kategooriliselt alkoholist ja vähendasime suhkru tarbimist. Ka see oli omaette kogemus.

Tänapäeva ühiskond on muutunud võltsiks. “Keep-smiling-kõik-on-koguaeg-hästi”, olen superpositiivne ja ükski tunne enam haiget ei tee. Me oleme kõik tegelikult allasurutud ja üksikud. Neelame alla enda tundeid hommikusöögiks koos vitamiinidega. Reaalseid sõprussuhteid siin pinnapealses ühiskonnas eksisteerib harva, sest me ei ole siirad ja ausad üksteisega. Nuga lüüakse kergelt selga, sest otsitakse ainult tähelepanu. Kuskil on alati äkki miskit paremat ja see on ka ajutiselt emotsionaalselt rahuldavam. Ma ei taha üldistada, aga me üsna tihti ei mõtle pikas perspektiivis. Minu jaoks see on võõras, sest ma olen üles kasvanud “vanakooli peres”, kus vanemad on abielus olnud juba 40 aastat, teevad lihtsat tööd. Põhirõhk on armastusel ja sellel, et endal oleks lihtsalt hea olla. Sõpru pole neil palju, aga need kes on – vot need on eluaegsed!
Siis tuligi elus etapp, kus miski ei hoidnud meid Richardiga Eestis enam kinni ning otsustasime vaadata, mis mujal maailmas toimub – avardada maailmavaadet. Jah, reisinud olen küll, aga reaalselt elanud? Hüljanud kõik teadmata ajaks? Pole olnud sellist asja. Ma olen nii õnnelik, et me korra saime end karastada välismaal, sest nüüd ma alles näen kui mõnus on kodumaal elada.

Mida sa hakkad igatsema? Kellele sa hakkad mõtlema? Mida sa teha tahad? Millised meenutused kodust toovad pisaraid silmi, milliseid hetki aga igatsed nii väga, et süda peksab rinnust välja? Kes on sulle tähtsad? Mille nimel sa seda teed üldse? Millised vajadused sul on täitmata elus?!
Kas sa oled nii terve inimene, et suudad enda ego alla lasta ja olla üks tühipaljas backpacker? Olla Mitte keegi? Kas sa suudad minna läbi jamast ja siis veel uuesti sellest samast jamast ning üle olla sellest, et sa oled võõras keskkonnas madalam kui muru. Sinusse suhtutakse ebainimlikult, kuigi sa ise arvad, et oled eriline ja väärid parimat? Kas ikka oled nii eriline kui arvad? Neile küsimustele ei peaks vastust otsima mitte ainult välismaal elades, vaid miks mitte korra ka lihtsalt argipäeval mõtiskledes. Kui oled teadlik ning oskad hinnata olukordi ilma üleliigsete emotsioonideta siis see on nii vabastav tunne. Elu muutub kergemaks. Kohe palju kergemaks.

Ja veel üks tähelepanek. Kui reaalselt tähtis on värske puhas õhk ja loodus? Eestis elades oli mul hommikurutiiniks venitused või sörk. Melbourneis elades lisandus mu rutiini sekka ka rähma puhastamine, et ma oma silmi üldse avada saaks. Selleks läks iga hommik ekstra 15 minutit. Siis mõtled ikka küll, et oh kodu kallis kodu, kuidas ma küll siia sattusin. Kuid see on pisiasi. Austraalias määrab ära sinu edu see kui aktiivne sa oled ning kui nutikalt sa oskad suhelda sealsete tööandjate ja inimestega. Keegi avasüli sind ei oota ning päevas tuleb tuhandeid uusi backpackereid aina juurde, konkurents on tihe. Tööandja teab, et sa oled ajutine oma “working-holiday-visaga” ning võib käituda kuidas iganes heaks peab. Stabiilsust ja rahu seal sellisel kujul ei eksiteeri.
Muidugi mitte 100% kõik tööandjad ei ole seal sellised. Mul õnnestus läbi õnneliku juhuse töötada ühes Rooftop Baris Melbournei südames ning seal oli väga lahe töökeskkond. Töötajaid oli kokku circa 20 tükki ning me olime nagu üks pere. Töötasime, sõime koos, korraldasime filmiõhtuid, tööl aitasime üksteist kõigega koguaeg. Ja kusjuures ülemus oli osa tiimist. Ta tegi meiega neid samu asju. Küll väiksema koormusega, kuid ta ei vaadanud kunagi ülevalt alla. Meie vaatasime salaja alt ülesse küll. Tema juhtimine oli tõesti austusväärne. Miks ta oli selline? Ta oli ise ka tulnud siia paar aastat tagasi Prantsusmaalt ja alustanud nullist. Vot sellepärast. Ta teadis täpselt, mis tunne see on.

Milleks see kõik?
Siin joondub välja sinu päris olemus, kes sa tõeliselt oled? Kui sulle meeldib Austraalias ja leiad endale sarnaseid inimesi – suurepärane, siis nii ongi määratud: oled rahul ja enda standartidele vastav. Kui tunned aga koguaeg rahulolematust, vastikust ja kerget masendust siis no pole sinu teema, siia sa ei kuulu ja see pole sinu päris olemus. Aga kuhu sa kuulud siis? Ma teadsin kuhu mina kuulun. Ma kuulun Eestisse ja mul oli nii uhke öelda Austraalias kust ma pärit olen.
Ma olen skandinaavia tüdruk, kellele meeldib puhtus, sport, loodus, kvaliteetne toit ja lähedus. Mul on kõrgemad sihid elus aga selleks, et neid täita pean läbi käima kogu selle kadalipu ja kuuluma mõnda aega kuhugi kuhu ma ei sobi ja kus mind ei hinnata. Pean elukooli natukese saama, nagu mu elukaaslasele meeldis lõõpida. Ma arvan, et siinse ajaga olen endale kõvasti paksema naha kasvatanud. Ning olgem ausad, mida kõik need 11 149 EESTI noort praegu Austraalias teevad? Kes tuli “trippima ja avastama”, kes tuli ennast leidma või siis kes tuli reaalselt raha teenima. Aga jah selleks, et seal mentaalselt ellu jääda on vaja teatud tehnikaid ning enda mindseti pidevat reguleerimist. Ahvatlusi on palju, et see raha seal samas ka ära kulutada. Siis on tegu lihtsalt tobeda nullringiga. Meie otsustasime puhata vahepeal Eestis ning töötada Austraalias. Seal me raha lõbustuste peale ei kuluta.

Toit.
Mis puutub toitumisse siis kui ma jälgisin sealsete inimeste
söömis (-ja joomis)kultuuri siis mul lausa pitsitas sees, et nii ei saa lihtsalt enam. Nad söövad ennast surnuks. Aussis on ülekaalulisus nr. 1 terviseprobleem. Ja seda on näha igalpool, viiest inimesest üks on heal juhul normaalse tervise ja kaalu juures. Mul mõlkusid juba tegelikult varasemalt mõtted sellest kirjutada. Kuid nüüd nähes kui jubedalt inimesed on mõjutatud tarbimisest ja sellest tulenevalt ülesöömisest, siis tundus hea aeg enda vaateid ka natuke jagada.
Austraalias on enamasti toit müügil ainult hulgi. Okei, kui tahad asju üksikuna osta siis maksad ka kolmekordset hinda. Toorained on räigelt töödeldud ning kemikaale täis. Rõhku on pandud ainult väljanägemisele ja suurusele, kuid maitse… pole võrdväärnegi meie toiduga. Kodus on toidu maitse päris. Üldiselt on aussis söök sõltuvust tekitavaid aineid täis pumbatud ja inimesed on nagu pimedad orjad sellele. Muudkui tarbi, tarbi, tarbi. Osta 2 saad kolmanda poole hinnaga jne. Ma arvan, et nende toitaine vaegus on ka maitsemeeled kustutanud. Arvavad küll, et elavad jube naudingute rohket high-life eluviisi kui neil rõve shokolaadisheik on käes. Mida sa paned enda kehasse? Miks? Kas seda toitainet on vaja su kehale praegu üldse? Kui su lihased kärbuvad ja nutavad valku taga, et energiat sulle anda siis miks sa annad talle tühje süsivesikuid? Miks sa paned diislit bensiini asemel?

Näiteks sõitsime ühel päeval läbi Mcdonaldsist. Kui ma seal järjekorras seisin, siis märkasin perekonda, kes ei mahtunud isegi enam ühe laua taha sööma. Naine istus eraldi kõrvallauas ja isa koos pojaga teises. Kõigil kolmel olid suured einekombod ees. Naine küsis mehelt ketsupit. Selleasemel, et see oma naisele kenasti ulatada, otsustas mees visata selle talle rohmakalt, nii et see kukkus hoopis maha ja naine pidi seda maast otsima hakkama. Burxi söömist ei saa ju pooleli jätta. Nii nagu ta viskas seda ketsupit oma naisele, nii suhtub ta suure tõenäosusega kõigesse elus. Puudub austus, respekt. Nii enda kehasse, ümbritsevasse ja lõppkokkuvõttes lähisuhetesse. Asju lihtsalt loobitakse ja kui katki läheb ostame uue. Mitte millelgi ei ole tähendust. Miks ei võiks asju ilusti ulatada? Näed, kallis, võta. Head isu.
Aga ei, ta on konkreetselt siga. Sööb ka nagu siga. Ma selle naise asemel oleks ammu selle lurri mehele pähe määrinud. Noh nii naljapärast. Et too õpiks.

Toitumisest ja söögist rääkides siis eestlased on sellel alal juba päris teadlikud. Mul on selle üle äärmiselt hea meel. Kui ma vaatan enda pere, lähedasi, sõpru – kõik nad siiski hoolivad endast ning näevad tervislikud ja ilusad välja. Mul endalgi on toitumise vastu huvi olnud tegelikult terve teadliku elu vältel ning toitumistrende on mustmiljon millest rääkida võiks. See viib edasi ka palju sügavamate teemadeni. Kui sihikindel sa oled? Millised on sinu kinnisideed? Väärtused? Kuidas sa maailma näed? See on palju enamat kui lihtsalt tervislik toit ja treening, iga inimene on omaette süsteem. Inimpsühholoogia on ilmatu põnev.
Söömiskäitumine näitab ära inimese kohta päris palju, ka seda milline ta teistes eluvaldkondades on: kui töökas, teadlik, motiveeritud, järjepidev, tähelepanelik.
Olen omal nahal läbi katsetanud erinevaid toitumisviise – nii veganglust, piimatoodedest loobumist, toortoitumist, fastingut, if it fit your macros jne – ikka ja alati jõuan ma tagasi baastuumani milleks on lihtsalt oma keha kuulamine ja tasakaal – kõike võib ja saab natukene. Rõõm ei tohi ära kaduda elust. Nii kaua kui selg on sirge ja suu rõõmul on kõik tiptop.
Ma suutsin vahemikus märts 2017 kuni oktoober 2017 alla võtta 9 kg ning nüüdseks olen tulemust säilitanud aasta aega. Ütlen ausalt, see vajas mitte ainult füüsilist tööd, vaid ka väga räiget vaimset tööd. Tegelikult toit mõjutabki konkreetselt ka meie psühholoogiat, kuid see on omaette teema ja selleks on omad viisid kuidas sellega efektiivselt tegeleda.
Minu puhul polnud vaja palju muuta: olen pikkuselt umbestäpselt 162 cm ning kaalusin toona 57 kg, mis on igati okei ühe tavalise keskmise naisterahva jaoks. Ma ei tundnud aga ise ennast nii nagu tahaksin, nägin siit-sealt vigu ja paraku on mind terve elu saatnud ka väikesed enesekindlus probleemid. Nii klišeelikult kui see ka ei kõla siis tahtsin olla iseenda parim versioon.

Mulle meeldib uurida kuidas kuulsused toituvad: kes on nende kokad, milline on nende treeningplaan ning millise töö nad enda kehasse sisse panevad. Iga filmiosa jaoks on vaja luua vastav vorm. Näiteks Angelina Jolie oli Tomb Raideri filmimise ajal high-protein dieedi peal ja ta kommenteeris seda aega nii: “They’ve got me on a program of vitamins, and teas, and protein shakes. I’m trying to have that high protein powder, low carb thing. I’m like this weird experiment. They’re all seeing what they can do to me.”  Meie keha on üks meistriteos, mida me muudkui vormime, loome ja muudame. Millise keha sa endale selleks eluks lood?
Näitlejate jaoks on see muidugi ülilihtsaks tehtud – nendega teevad koostööd arstid, treenerid, nõustajad ja kokad. Aga kuidas valida ise see parim viis enda jaoks?
Midagi keerulist siin ei ole.
Esimene asi, mis oli vaja soetada: toidukaal! Kogused ja kellaajad paika, su keha tänab kui tal on rutiin ning ka rasvarakud sellele pikalt vastu ei võitle. Muidugi on muid alternatiive ka, aga mida lihtsamaks endale asja teha seda parem. Me kõik pürgime võimalikult mugava ja lihtsa elu poole. Kuna see on aga nii põhjalik teema siis ma jagaks seda huvi korral juba järgmises postituses.

Seniks aga sõbrad, nautige häid toite ja meie mõnusat kliimat. Kui sulle 24/7 33C lagipähe paistab siis saad ikka aru, et mõnus on kui aeg-ajalt ilm vaheldub. Õpid väärtustama isegi meie tatist sügisilma. Vahest on lihtsalt hea ära kaduda. Ja alati ei peagi põgenema teise maailma otsa, piisab ka sõidust maale. Jätta oma telo ja läppar koju, vahelduseks vaikust kuulata. Kaiffida, Eesti on lihtsalt nii kaunis. Ja meid on ainult üks miljon. See on haruldus, oleme nagu salarahvas oma salakeelega. 🙂 Lahe!


See teema kujunes nüüd päris pikaks. Pikemaks kui ma ise alguses arvasin ja öelda on veel tegelikult palju. Seda ilmselt järgmisel korral.
Tagasisidele olen avatud igasugusele! Niiet kommenteerida võib julgelt, see oleks väga lahe kui leian siit ka mõttekaaslasi. 🙂






Categories Uncategorized

8 thoughts on “Elust ja toidust…..ja toidust!!

  1. Päris ausalt öeldes ma pole ammu enda tuttavate hulgas nii mõistlikku postitust näinud, üleüldse vist blogides kuhu sattunud? Väga huvitav ja mõtlemapanev lugemine oli ning niii jagan su mõtteid. Huviga ootan järgmisi postitusi! ☺️

    Like

    1. Suur-suur aitäh, seda on väga hea kuulda 🙂

      Like

  2. Mõnusalt siiras lugemine, mis tekitas palju äratundmisrõõmu, Sa oled õigel teel! Ma ei usu, et ühiskond on hiljuti muutunud võltsiks või oluliselt võltsimaks. Tugevad inimesed ei näita avalikult välja oma negatiivseid emotsioone ja nõrkusi, sest see pole kellelegi kasulik. See kindlasti ei tähenda, et inimesed oleksid tundetud (v.a sotsiopaadid). Häid emotsioone ja tundeid näidatakse rohkem, sest see loob ka teistele häid emotsioone (nt kui keegi Sulle naeratab, siis lähevad ka endal suunurgad üles). Nõrgad süüakse lihtsalt ära, c’est la vie. Ei, me ei ole kõik allasurutud ja üksikud… Kas elu avaldab kõigile survet? Jah, aga rõhu all tekivadki teemantid (cliche, i know). Vahel tekib küll selline tunne, et elu on üks probleemide ahelik, aga tuleb osata elust rõõmu tunda ja lugedes jääb mulje, et Sina seda oskad. Sul on olemas sõbrad, pere, mees – sa ei ole kindlasti üksik, aga äkki pead silmas üksildust. Üksildusele ei ole ma tõesti leidnud muud lahendust kui see, et tuleb ennast armastada, et endaga hästi läbi saada. Tagarääkimine, backstabbing ja muu selline ussitamine on rohkem naiste seltskonna probleem. Mehed ei ole pooltki nii mürgised. Kui Sa veel pole selleni jõudnud, siis soovitan uurida Keto dieedi kohta (high fat, low carb). Saad diisli või bensiini asemel puhta elektrimootori võimsust proovida. Lugedes tekkis tahtmine elu sinnapaika jätta, haarata seljakott ja minna jälle reisima!

    Like

    1. Jep, õigem sõna oleks ilmselt üksildus. See oligi see, mida silmas pidasin. Aitäh 🙂 Igasugune tagasiside on väga oluline mulle, sest katsetan alles kätt. Harjutamine teeb meistriks nagu öeldakse. Seljakott tulebki vahepeal selga visata ja ära kaduda. Et siis ikka tagasi tulla veelgi õnnelikuma ning rahulolevamana. Aitäh heade sõnade ja mõttevahetuse eest ning head uut aastat!! 🙂 (Veel võib vist soovida… :D)

      Like

      1. Head uut aastat, Liisa!

        Like

  3. Väga huvitav lugemine, kuna mul on totaalselt erinev nägemus austraallaste toitumisest ja kehakaalust. Elan samuti Melbourne’is. Olen siin juba pikalt olnud, aga endiselt imestan, kui head toitu ja kohvi igal pool pakutakse. Koduski sööme oluluselt paremini kui Eestis. Aastaringselt on laual mangod, avokaado, mustikad ja muu värske kraam. Puu- ja juurviljaletid võtavad Woolworthis silme eest kirjuks ja kõik on palju maitsvam, kui me harjunud olime. Isegi porgand on terve aasta magus ja mahlane. Inimesed on rõõmsad, aktiivsed ja siiralt sõbralikud. Tunnen, nagu elaksin mingis hoopis teises Melbourne’is võrreldes sellega, millest sina kirjutad. 🙂

    Like

    1. Jaa, absoluutselt, kogemusi ja arvamusi on nii palju kui on ka inimesi. Eks lõppude lõpuks igaüks loob enda reaalsuse ise.
      Puuviljad on tõesti head, nii head kiivit kui ma Austraalias sõin pole ma mitte kusagil mujal söönud. Kanaga oli aga vastupidi, maitse oli totaalselt erinev Eesti kanast. Sai on lihtsalt õhku täis puhutud ning tekitas küsimusi, kas see üldse sai on. Üksikuid kohvikuid oli küll tõesti, kust sai mõnusat mahedat toitu, aga see oli ka vastava hinnakirja eest.
      Üldiselt kui Eestis oled juba harjunud tegema häid valikuid toidulaual, siis seda saab teha ka Austraalias. Aga minu point oli see, et: 1.tervislik toit on mitu-mitu korda kallim, puuviljadest ainuüksi ei saa kõhtu täis ning tooraineid töödeldakse kõvasti, selletõttu kõik maitseb ka paremini. Väljas söömine on samuti ülemäära kallis (kui ei soovi just rämpstoitu, mida saab mõne dollari eest iga nurga pealt) 2.tarbimiskultuur on metsik ning kõik on ainult hulgi müügil. Valitseb suuruse hullustus konkreetselt, toidud on niivõrd massiivseks ja ilusaks tehtud. Üksikkasutajana ei tarbi seda toodangut ära lihtsalt ning siis läheb palju raisku 3.Melbourneis see tõesti ei paista nii palju silma esmapilgul, sest seal on erinevaid rahvuseid koos korraga, aga kui elasime NSW’is siis oli vaatepilt ikka väga nukker kui ülekaalus inimesed on…
      Ma tahan aga mainida, et väga lahe, et sellised eestlased nagu Teie meie lippu ikka kõrgel hoiavad, oskavad enda elu tervislikult ja mõnusalt nautides elada. Aitäh arvamuse jagamise eest! 🙂

      Like

  4. Tõsiselt huvitav. Uudiseks oli austraallaste ülekaalulisus, arvasin, et see on põhiliselt Ameerika-probleem.

    Like

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out /  Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out /  Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out /  Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out /  Change )

Connecting to %s

Create your website at WordPress.com
Get started
%d bloggers like this:
search previous next tag category expand menu location phone mail time cart zoom edit close